Dobermann

Dobermann on üks maailma äratuntavamaid töökoerte tõuge — sale, atleetlik ning tuntud haruldase kombinatsiooni poolest, milles ühinevad intelligentsus, ustavus ja kartmatu kaitseinstinkt. Elegantne välimuselt, kuid võimekas oma töövõimete poolest, on tõug pälvinud maine nii pühendunud pereliikme kui ka ühe võimekaima töökoerana.

Tõu ajalugu

Tõu juured ulatuvad 1880. aastatesse Saksamaale, Tüüringi liidumaale Apolda linna. Karl Friedrich Louis Dobermann, kohalik maksukoguja, öövaht ja koerte varjupaiga pidaja, soovis koera, kes kaitseks teda tema ringkäikudel, kuna ta kandis sageli endaga kaasas suuri rahasummasid. Valides varjupaigast läbi käinud koerte hulgast, hakkas ta aretama koeri, kellel oleks ustavus, valvsus ja julgus.

Pärast tema surma 1894. aastal jätkasid teised aretajad tõu arendamist ning tõug nimetati ametlikult tema auks. Täpne päritolu pole kunagi täielikult dokumenteeritud, kuid arvatakse, et selle loomisel kasutati vana saksa lambakoera, rottveilerit, saksa pinšerit, veimaranerit ning võimalik, et ka hurta ja Manchesteri terjerit. Saksa Kennelklubi tunnustas tõugu 1899. aastal, sellele järgnes AKC 1908. aastal.

20. sajandi alguseks olid dobermannid levinud üle Euroopa ja Ameerika Ühendriikide, teenides politseikoerte, sõjaväekoertena — eriti tuntud kui USA merejalaväe ametlik sõjakoer Vaikse ookeani rindel Teise maailmasõja ajal — ning isiklike valvurkoertena.

Välised tunnused

Dobermannidel on kompaktne, lihaseline ja ruudukujuline kehaehitus, mis on loodud pigem kiiruse ja vastupidavuse, mitte massiivsuse jaoks. Isased on turjani umbes 68–72 cm ja kaaluvad 40–45 kg; emased on mõnevõrra väiksemad, umbes 63–68 cm ja 32–35 kg.

Karvkate on lühike, sile ja tihedalt kehal lebav, värvuselt must, pruun, sinine või kollakaspruun (fawn), kõigil roostepruunide märgistega silmade kohal, koonul, kaelal, rinnal, jalgadel ja saba all. Pea on pikk ja kiilukujuline, mandlikujulised silmad annavad enesekindla ja valvsa ilme.

Temperament ja käitumine

Dobermannid kuuluvad pidevalt kõige intelligentsemate koeratõugude hulka ning saavutavad häid tulemusi kuulekuse ja töövõimekuse katsetel. Nad loovad oma perega tugeva sideme ning neid kirjeldatakse sageli kui omanikku pidevalt jälgivaid koeri, mistõttu kutsutakse neid hüüdnimega 'kliistoerad' (velcro dogs).

Peamised omadused on kõrge õpivõime, tugev kaitseinstinkt ilma põhjendamatu agressiivsuseta hea sotsialiseerimise korral ning terav olukorrataju. Nad on tundlikud tooni suhtes ja reageerivad kõige paremini kindlale, järjekindlale ja positiivsele treeningule, mitte karmile korrigeerimisele. Varajane sotsialiseerimine on hädavajalik, kuna ebapiisavalt sotsialiseeritud dobermann võib muutuda võõraste suhtes liiga ettevaatlikuks.

Hooldus ja tervis

See on kõrge energiatasemega töötõug, mis vajab olulist igapäevast liikumist — ideaalis 60–90 minutit, mis ühendab füüsilist tegevust vaimse stimulatsiooniga, näiteks kuulekustreening või lõhnamängud. Vähese liikumisega dobermannid võivad muutuda ärevaks või hävitavaks.

Tõul on kalduvus mitmele tõsisele terviseprobleemile, mida vastutustundlikud aretajad kontrollivad, sealhulgas laienenud kardiomüopaatia (DCM), von Willebrandi tõbi, puusa- ja küünarliigese düsplaasia ning kaelalülide ebastabiilsus, mida mõnikord nimetatakse Wobbleri sündroomiks. Regulaarsed veterinaarkontrollid, südame sõeluuring ja tasakaalustatud toitumine on pika ja terve elu võti.

Kokkuvõte

Dobermann on üllas, väga intelligentne ja hõlpsasti treenitav tõug, mis sobib aktiivsetele omanikele, kes soovivad ustavat ja kaitsvat kaaslast. Õige hoolduse, sotsialiseerimise ja liikumise korral saavad neist sügavalt pühendunud ja hellad pereliikmed.